Priit Toobal: ma pole oma võitlust veel lõpuni pidanud1

Ühtevalu poliitiliste, aga ka kriminaalsete skandaalide keskmes püsiv Keskerakonna peasekretär Priit Toobal ütleb end oma seisukohtade õigsuses kindel olevat ning lubab vankumatu tinasõdurina Edgar Savisaare kõrvale jääda.

Priit Toobal, teist on saanud Eesti poliitikas üks karikatuursemaid natuure, keda puudutavad uudised peaaegu alati elevust tekitavad. Mis te ise arvate, miks teile selline kuvand on tekkinud?

Noh, ma ei saa sellega päris nõus olla, et ma nii huvitav olen. See, et riigi suurima erakonna peasekretärist palju kirjutatakse, oli mulle selge juba 2007. aastal, kui nõustusin ametisse asuma. Keskerakond on suur, mistõttu teda armastatakse, aga ka vihatakse. See kandub paratamatult üle ka peasekretäri isikule.

Aga ma pole ka ise hall hiireke olnud. Kui on midagi öelda, siis ütlen selle kindlasti välja – vahet pole, kas kuulajaskonnaks on erakonna liikmed või laiem avalikkus.

Mis teist oleks saanud siis, kui Edgar Savisaar poleks mullu pärast haigust poliitikasse naasnud? Milline võimalus teil oleks olnud jääda poliitikasse ja partei peasekretäriks?

Kui Edgar Savisaar haigestus, olin ma veel parlamendi liige. Seega ei sõltunud minu poliitikas püsimine tema persoonist. Aga ega siis poliitikat tehta ainult riigikogus ja erakonna peasekretäri kohal. Poliitikat võib teha ka näiteks omavalitsuses ja kodanikuorganisatsioonides. See pisik on minus ammu ja küllap ma oleks ühel või teisel moel ühiskondlikus elus kaasa löönud ka siis, kui sündmused oleksid teistsugusteks kujunenud.

Minu küsimuse mõte seisnes selles, kuivõrd te sõltute Edgar Savisaare isikust.

Tema tegi mulle ettepaneku hakata peasekretäriks. Seega olen loomulikult temaga seotud. Pealegi olen endale lubanud – seda teab ka Edgar Savisaar –, et tahan olla peasekretär ainult sellises Keskerakonnas, mida juhib tema.

Aga ma ütlen veel kord, et poliitikat saab teha väga paljudes positsioonides.

Kohus otsustas äsja, et Keskerakond peab edasi tegutsema vana põhikirja alusel. Pärast seda on ohtralt ajakirjanduslikku kõneainet pakkunud vaidlus küsimuse üle, kas teil on kriminaalkorras süüdimõistetud inimesena ülepea õigus erakonna liige olla. Jättes kõrvale juriidilise küsimuse, kas juhatus peaks teid välja viskama või mitte, on minu meelest oluline märkida, et varem kehtis Keskerakonnas põhimõte: kriminaalkaristusega inimesed lahkuvad. Miks teie erand olete?

Me ei saa kuidagi juriidilist küsimust kõrvale jätta, sest see ongi üksnes juriidiline küsimus. Ma ei tea, kust on tekkinud arusaam, et varem on Keskerakond kõik karistatud inimesed oma ridadest välja heitnud. Näitena tuuakse nii Urbo Vaarmanni kui Ester Tuiksood. Kuulge, ma olin ju vahetult nende asjade juures ja tean, et Vaarmann lahkus ise äriregistri kaudu ning Tuiksoo kirjutas vabatahtlikult lahkumisavalduse.

Just! Miks teie ei kirjuta?

Mina ei tea, miks lahkusid Vaarmann ja Tuiksoo. Mina ei tunne ennast süüdi nendes tegudes, mida mulle ette heidetakse, ega näe seetõttu ka põhjust taanduda.

Lähema kuu jooksul pöördun Euroopa inimõiguste kohtusse, et saada endale õigus tagasi. See oli ka keskne teema eelmise aasta novembris, kui juhatuses arutati minu ja Lauri Laasi erakonda kuulumise küsimust. Nii esimees kui juhatus olid nõus, et meid jäetakse erakonda, ning soovitasid pöörduda inimõiguste kohtusse. Sellest ma lähtungi. Ma pole oma võitlust veel lõpuni pidanud.

Kas teid ennast pole ära tüüdanud, kuidas teie peale pidevalt näpuga näidatakse? Miks te seda võimaldate ega tõmbu rahulikuma elu peale, näiteks ettevõtlusesse?

Loomulikult võin ma ühel päeval poliitikast lahkuda. Aga nii kaua, kuni tunnen endas olevat tahtmist ja jõudu Keskerakonna tegevusse panustada, ma seda ka teen.

Keskerakond on minu peasekretäriks oleku ajal mitu valimist võitnud. Ma ei väida, et see oleks olnud üksnes minu teene, aga mingis osas siiski. See teadmine innustab minema järgmise aasta kohalikele valimistele head tulemust tegema.

Kui palju teis on usku, et suudate Tallinnas jälle pika puuga võita ja Savisaart linnap