uneteadvuse päevikud #1 märkmed maatriksist

• -- viirus on sõltuvus lõpmata isuga

inimene on viirus, paljuneb aastatega ja kuhjab planeedi üle,

sama algolemus laieneb erinevates kehades, valgus hargneb koos pimedusega kõrvuti väiksematesse kehadesse, ahnuse tõttu, seega viirus laias pildis maatriksi järgi

kuidas pääseda viiruse staatusest? nii nagu ka igal viirusel on vastumürk, osake mis ei allu.

• -- on olemas teadvus kui kõik on kõigile selge, aga me ei usalda seda teadvust, me ei usalda, et saame seal hakkama nii et me oma keha siin unarusse ei jätaks, aga see ei saagi unarusse jääda kui oleme ka seal kindlal teadvusel, sest seal teadvusel saab olla ainult siis kui selles ka sihikindlalt läbi lüüa, usaldades oma teadvuse jõudu, ainult 100% kindel olles endas saab seal teadvuses samuti elada.

Võibolla ei ole hull see kes segases keeles midagi seletada meile püüab, vaid võibolla oleme meie ise puudulikud, et me informatsiooni vastu võtta ei suuda.

Võibolla tuuaksegi seetõttu nendel sagedustel olevad teadvused siia madalamale läbi rahustite ja hullumaja, tablette täis topituna, et me oleme kadedad sisimas kui keegi eksisteerib sama füüsilise kehaga meist kõrgemal teadvusel? Teadvusel kus kõik on malbelt ühtlane, turvaline ja soe, kus on värvidel sõnad ja sümbolitel tähendused, kus toitu ei ahnitseta sisse vaid tarbitakse tänulikusega,

kus suudad näha inimesi kui oma vanu tuttavaid, oma eelmiste elude emasid, lapsi...

kadedusest ei lasta nendel teadvustel nendes sagedustel viibida või milles on ikkagi asi, et niimoodi hullarisse paigutatakse need teadvused ja tuuakse vägisi vastu nende tahtmist ära sealt, silman just neid kes ei ole ohtlikud ühiskonnale, vaid on tõesti heal sagedusel.

• -- Kas ma treenin oma mõistust õppides midagi uut või unustades koolis õpitud vana?