ema sõnumit. Kuid ta oli ka uudishimulik teada udune

Külas elas süütu tütar, tema nimi Sheila. Ta armastab mängida metsa servas. Tema ema alati meenutas teda mitte liiga kaugel metsast. Külaelanikud uskusid, et inimesed, kes läksid liiga kaugele metsa, ei tulnud kunagi tagasi. Metsa sisepind oli kaetud paksuga udu. Keegi ei saa oma teed koju minna, kui nad on kadunud. Sheila mäletab alati ema sõnumit. Kuid ta oli ka uudishimulik teada udune ala.

Iga kord, kui ta läks mängima, andis Sheila ema alati talle küpsiste, kristalliseerunud, šokolaadi ja puuviljamahla pudeli. Sheila jõudis sageli metsa piiripiirini. Ta istub puu all ja naudib seal oma lõunasööki. Sheila soovis sammu udusesse piirkonda. Kuid ta kartis.