miks kaitseviha on keelatud
Üks päev just keegi ütles, et jätan netikerjuse mulje, kasutas !!!??? üle dramatiseeritud kirjamärke mis alati näitavad mulle mingit sügelemist pärakus. Ma endaarust ei ole küll kerjanud midagi, pigem teinud kingitusi ja ära andnud asju, aga mida ka mina tean eksole.
Olgu ma võtan selle punkti kiirelt ette, jälle see raha eksole... Ma tean, ma tean... Raha on tore, aga senikaua kuni mina ei muuda oma suhtumist rahasse, seda ei tulegi, aga mulle lihtsalt nii meeldib kõik nii nagu see praegu olnud, kuniks mulle enam ei meeldi ja siis ma teen nii, et meeldiks.
Võibolla see peabki nii praegu kõik olema, et minu sõnumitel oleks rohkem tähelepanu, sest kui ma oleksin rikas, siis kas inimesed kuulaksid mind rohkem? Mina ei kuula mitte kedagi peale iseenda, ma olen kõige isekam inimene üldse ja ma vihkan ennast sellepärast. Nüüd armastan. Sekund hiljem võin öelda, sest nii lihtne mul ongi vahetada sõnasid ja nendega mängida, minu jaoks on teadlikkus see ülim mis ütleb mulle, et ma võin neid sõnasid kasutada, sest vähemalt ise tean, et miks ma miskit sõna kasutan ja kui keegi tuleb ja ütleb mulle, et nii ei tohi öelda, siis mul tekib konflikt ja sealt maalt läheb kõik alles minu jaoks segaseks kui mulle ei ole minu päristunded lubatud.
Jah, mul on päris tugevad tunded vahel raevu, viha ja õiglusega ning vähemalt ma võin olla siis üks esimesi inimesi kes seda tunnistab.
Kas me mitte ei õpeta, et asju tuleb lahendada? Kui meile ei ole lubatud süüdistamine või vihkamine, siis mina küll ei oska enda puhul päris tihti midagi korda seada, sest MA EI TUNNE ENNAST SÜÜDI paljudel kordadel, mul lihtsalt on selline vedamine alati, et lausa kutsu või egoistiks ennast.
Paradoks tekib kui ei või öelda mida sa vihkad. Praegu ma vihkan kärbseid. Lendavad suhu mulle ja ei lase magada.
Kas ma olen ainuke nõmedik kes ärritub ja vihastub, süüdistab teisi milleski ja otsib lahendusi? Kärbsepiits pakub leevendust. Nemad alustasid, mina ei tunne ennast süüdi.
Ära nad ei lenda kui neile võimalus on antud, tekib tugev tunne, et nad lausa kiusavad.
Vähemalt ma tean mida ma vahel vihkan, et sellega tegeleda ja sellest vihkamisest tekiks armastus või kasvõi vabanemine ja lahtilaskmine. Yin ja motherfucking Yan võiks öelda, need pöörlevad, siit ka tõusud ja mõõnad. Mõlemad on real shit.